Jõu- ja funktsionaalse treeningu põhilise tugiseadmena määrab treeningriiulite materjalide valik otseselt seadmete konstruktsiooni tugevuse, vastupidavuse, ohutuse ja rakendatavad stsenaariumid. Sobiv materjalivalik erinevates treeningkeskkondades ja kasutusnõuetes võib mitte ainult parandada seadmete jõudlust, vaid ka tõhusalt kontrollida hoolduskulusid ja pikendada kasutusiga. Seetõttu on õpperiiulite materjaliomaduste uurimisel inseneri mehaanika ja praktiliste funktsioonide vaatenurgast oluline tööstusharu võrdlusväärtus.
Peamine konstruktsioonimaterjal on treeningresti{0}}kandevõime põhitagatis. Praegu kasutatakse tavalistes treeningriiulites raami alusmaterjalina ülitugevat -madal-legeeritud terast (nagu Q235B, Q355B) või süsinikkonstruktsiooniterast. Nendel terastel on hea voolavus- ja tõmbetugevus, need suudavad säilitada kuju stabiilsust sadade kilogrammide või isegi suurema koormuse korral ning neil on suurepärane keevitatavus, mis hõlbustab keerukate raamide valmistamist. Professionaalseks jõutõstmiseks või suure intensiivsusega{8}}treeningupaikadeks kasutatakse mõnes treeningrestis kroom-molübdeenisulamist või kuumtöödeldud{10}}terast. Kuumtöötlemine parandab materjali sitkust ja väsimuskindlust, muutes selle korduva löögikoormuse korral vähem vastuvõtlikuks pragunemisele või deformatsioonile. Teraspindu töödeldakse sageli elektrostaatilise pihustamise või kuumtsingimisega, et suurendada roostekindlust ja kohaneda niiske või tolmuse keskkonnaga.
Sekundaarsed koormust{0}}kandvad komponendid ja tarvikud nõuavad materjale, mis tasakaalustavad tugevuse ja töötlemise lihtsuse. Näiteks kükivarred, turvavardad ja-tõmbevardad on tavaliselt valmistatud õmblusteta terastorudest või roostevabast terasest torudest. Esimene neist on mõõduka hinnaga ning kergesti lõigatav ja keevitatav, teine aga pakub olulisi eeliseid korrosioonikindluse ja pinnaviimistluse osas, mistõttu sobib see kõrgete hügieeni- ja esteetikanõuetega kohtadesse. Ühendussõlmedes ja kinnitusdetailides kasutatakse sageli ülitugevaid polte ja lukustusmutreid, mis on valmistatud 40Cr või 45# terasest Dacromet-kattega, mis parandab märkimisväärselt nihkekindlust ja lukustusvõimet, hoides ära konstruktsiooni vibratsioonist tingitud lõdvenemise.
Funktsionaalsuse ja ohutusdetailide seisukohalt on üliolulised ka kontaktpindade ja{0}}libisemisvastaste komponentide materjalid. Turvalatid ja käepidemed on sageli kaetud suure-hõõrdumisega kummi- või polüuretaanmaterjalidega, pakkudes mugavat haaret ja pehmendades juhuslikku kokkupuudet. Alumiiniumisulamist profiilide kasutamine liugsiinide ja reguleerimismehhanismide jaoks võib vähendada kaalu ja parandada libisemist, kuid see nõuab kulumiskindlate voodriribade või kuullaagrite kasutamist, et kompenseerida alumiiniumi ebapiisavat kulumiskindlust. Mõned tipptasemel-treeninguriiulid asetavad peamistesse pingepiirkondadesse tehnilised plastist või nailonist liugurid, kasutades nende isemäärimisomadusi, et vähendada otsest metalli---hõõrdumist, vähendades seeläbi müra ja kulumiskiirust.
Erikeskkonnad nõuavad sihipärast materjali valikut. Näiteks välistingimustes või pool{1}}avatud treeningaladel tuleks vihma, ultraviolettkiirguse ja soolapihustuskorrosiooni vastu võitlemiseks kasutada ilmastikukindlat terast või spetsiaalse korrosioonivastase töötlusega teraskonstruktsioone. kui seda kasutatakse kõrge-temperatuuri või madala-temperatuuriga keskkondades, tuleks tähelepanu pöörata materjali vastupidavusele madalal-temperatuuril ja kõrgel-temperatuuril roomevõimele, et vältida temperatuurimuutustest tingitud rabedat murdumist või deformatsiooni.
Treeningriiulite materjalide valik on sisuliselt mehaaniliste omaduste, keskkonnaga kohanemise ja ökonoomsuse terviklik tasakaal. Erinevatel materjalidel on oma eelised ja puudused tugevuse, kaalu, korrosioonikindluse, töödeldavuse ja maksumuse osas. Disainerid ja ostjad peaksid läbi viima süstemaatilise hindamise, mis põhineb treeningkoormuse tasemel, kasutussagedusel, keskkonnatingimustel ja hooldusvõimalustel, tagamaks, et valitud materjal sobib väga hästi treeningraami funktsionaalse paigutuse ja kasutusstsenaariumiga, et saavutada ühtne ohutuse, töökindluse ja vastupidavuse eesmärk.
